Ilmselt ajaloo ühe ootamatuma lõpuga müstilise trilleri „Nimetu“ („Los sin nombre“) katalaanist autorist Jaume Balagueróst sai kiiresti käesoleva sajandi üks hinnatumaid žanrifilmide lavastajaid, kes valdab hästi inimeste hirmutamise kunsti. Ilmselt teataksegi teda ennekõike juba kultuslikuks saanud filmiseeria [REC] autorina, mis publiku saalis hirmust pöördesse ajas. Tänaseks kuulub mehe pagasisse režissööri, stsenaristi ja produtsendina kümmekond filmi, millest „Head und“ ja „Verónica“ ei vaja fännidele pikemat tutvustamist. Neis on kvaliteeti, mis tõi saali ka need, kes endi sõnul õudusfilme ei vaata.

San Sebastiani festivalil esilinastunud „Venus“ on režissööri sõnul tema kõige isiklikum, põnevam, ekstreemsem ja ilmselt ka... kõige õudsem teos. Inspireeritud n-ö „kosmilisest“ H.P. Lovecrafti õõvaloomingust, räägib film Madridi äärelinnas asuvast kõrghoonest, majast, mis peidab endas jälke saladusi ja on selle elanike näol täis seletamatut valu ning piina. Filmi peategelasest Luciast saab aga talle endale ootamatult kangelanna, kelle sarnast te pole üheski filmis näinud.

Üks festivali programmimeeskonna liikmetest, kes kaldub õudusfilme pigem vältima, ütles pärast selle filmi vaatamist, et kui ta peab valima Öiste Värinate programmist ühe filmi, siis on selleks just „Venus“. Ei vaidle vastu. Let's dance!