Iga filmifriik teab Roy Anderssoni, kelle „Laulud teiselt korruselt“ võitis Cannes'is žüriipreemia, „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“ sai Veneetsias Kuldlõvi ja „Lõputusest“ Hõbelõvi. Vähestel autsaideritel on olnud võimalus näha filmi Kjell-Åke Anderssonilt, kelle "Jõuluoratooriumit" näidati 1970. aastal Karlovy Varys. Isegi IMDb ei tea, et ta on Roy noorem vend. Ta on sageli palunud Roy arvamust või arvustust, kuid Roy pole kunagi Kjellile vastanud. Neil oli veel kaks venda, Ronny ja Leif. Kuid Ronny jäi kodutuks ja suri narkosõltuvusse. Tema matused 2012. aastal olid viimane kord, kui Anderssonid üksteist nägid. Nad on nii kangekaelsed, et ei räägigi õieti omavahel.

Leif Anderssoni tütar otsustab teha dokumentaalfilmi, intervjueerides Royd ja Kjelli ning meenutades Ronnyt varasemate kaadrite abil. Ta loodab kolm venda vähemalt korragi rõõmsalt kokku tuua, mitte viivitada kuni järgmise matuseni. Sügavalt liigutav, õrnalt meeliülendav ja nostalgiline portree purunenud alkoholilembesest perekonnast, kes ei pruugi enam kunagi ühise laua taga istuda.