Tsiteerides legendaarset Juhan Liivi: ”Minu päike ei tunne mind, öö jäänd mulle”. On 1894. aasta. Sel süngel ja hirmuärataval ajal hakkab eestlaste südames kasvama salajane lootus – lootus vabaneda Vene võimu ahelatest. Julge Juhan Liiv väljendab isamaalisi unistusi ka luules, mis päädib paraku ainult Tartu psühhiaatriakliinikusse luku taha sattumisega.

Geniaalne näitleja Pääru Oja kehastab Juhan Liivi persona non grata’t, kes lahendab sünges kodukandis müsteeriume, juhindudes oma sisemistest sosinatest ja soovist aidata noort sugulast. Film jälgib Juhani raskusi seistes silmitsi valesüüdistuste, petlike sõprade ja süveneva vaimuhaigusega. Kogu selle kaose keskel õnnestub tal siiski unistada ja kirjutada vabadusest – millestki, mis oli tol ajal isegi luules tundmatu.

Edvinas Pukšta