Rahvusvaheline esilinastus
Vari
Haarav põnevik vaigistatud luuletajast, kes julgeb unistada kodumaa vabadusest.
Tsiteerides legendaarset Juhan Liivi: ”Minu päike ei tunne mind, öö jäänd mulle”. On 1894. aasta. Sel süngel ja hirmuärataval ajal hakkab eestlaste südames kasvama salajane lootus – lootus vabaneda Vene võimu ahelatest. Julge Juhan Liiv väljendab isamaalisi unistusi ka luules, mis päädib paraku ainult Tartu psühhiaatriakliinikusse luku taha sattumisega.
Geniaalne näitleja Pääru Oja kehastab Juhan Liivi persona non grata’t, kes lahendab sünges kodukandis müsteeriume, juhindudes oma sisemistest sosinatest ja soovist aidata noort sugulast. Film jälgib Juhani raskusi seistes silmitsi valesüüdistuste, petlike sõprade ja süveneva vaimuhaigusega. Kogu selle kaose keskel õnnestub tal siiski unistada ja kirjutada vabadusest – millestki, mis oli tol ajal isegi luules tundmatu.
Edvinas Pukšta
Jaak Kilmi (1973) lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli juurde loodud filmikooli esimeses lennus (1998) lühimängufilmiga „Külla tuli“. Ta on tegutsenud filmikriitikuna, töötanud reklaami alal ja olnud õppejõud. Koos Andres Maimikuga on ta uue sajandi algul vändanud mitu dokumentaalfilmi nagu „Suur õde“ (2000), „Isamaa ilu“ (2001), „Elav jõud“ (2004) jpt, mis on tugevalt mõjutanud Eesti tõsielu žanrit. Koos Rene Reinumägiga lavastas esimese täispika mängufilmi „Sigade revolutsioon“, mis pälvis Moskva filmifestivalil žürii eripreemia. Tänaseks on Kilmi olnud lavastajaks või kaaslavastajaks rohkem kui 20-le täispikale mängu- ja dokumentaalfilmile, sh filmidele „Disko ja tuumasõda“ (2009), „Sangarid“ (2017), „Tagurpidi torn“ (2022) ja viimati „Vari“ (2024).
Sigade revolutsioon (PÖFF 2004, co-dir), Disko ja tuumasõda (PÖFF 2009, doc), Kristus elab Siberis (2015, co-dir, doc), Sangarid (2017), Minu spioonist isa (2019, co-dir, doc), Jõulud džunglis (2020), Tagurpidi torn (PÖFF 2022), Vari (Shadow, 2024)
Grand prix parimale filmile, stipendium 20 000 eurot Tallinna linnalt, Auhind parimale režissöörile, stipendium 5000€ Alexelalt
