Vaadates päikesesse
Saksamaal eri aegadel samas maamajas elanud naiste elud peegelduvad üksteises, kui peidus traumad aja jooksul esile tulevad.
Üks maja, neli naist, 20. sajand. Alma kodu on see saja aasta eest, Erika elab seal teise maailmasõja paiku, Angelika Saksa Demokraatliku Vabariigi aastatel ja Lenka kaua pärast Berliini müüri langemist. Aeg voolab nagu Elbe jõgi, kuid selle kõrval asuv maja ei muutu. Tüdrukud märkavad ja tärkavad tubade labürindis, kuhu on talletunud eelmiste elanike jäljed ja kajad, mis kanduvad põlvkondadega edasi ja põimivad kokku elusaatusi.
Filmi mitmekihiline narratiiv balansseerib õrnuse ja trauma, vaikuse ja karje vahel, aidates režissööril luua kompromissitu kuvandi 20. sajandi saksa naisest keerulise ajalooga riigis.
Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis esilinastunud film ei karda omaenda ambitsioone. Lisaks režissöörile ja kaasstsenaristile Mascha Schilinskile osaks saanud kriitikute kiitusele pälvis film Cannes’is ka žürii auhinna. Saksamaa kandidaat parima mitteingliskeelse filmi Oscarile.
Mascha Schilinski (1984) on Saksa filmirežissöör ja stsenarist. Ta õppis stsenaristikat Hamburg Berlini Filmikoolis ja lavastamist Baden-Württembergi Filmikoolis. Tema varajaste märkimisväärsete tööde hulka kuuluvad keskmise pikkusega film „Die Katze“ (2015) ja esimene täispikk mängufilm „Die Tochter“ (2017), mis esilinastus Berlinalel ning linastus ligikaudu 40 rahvusvahelisel filmifestivalil, pälvides auhindu mitmes kategoorias. Aastal 2025 valmis tema teine täispikk mängufilm „Langemise heli“, mille ta kirjutas koos Louise Peteriga. Film esilinastus 78. Cannes’i filmifestivali põhiprogrammis ja võitis žürii preemia. Samuti valiti film Saksamaa mitteingliskeelse filmi Oscari kandidaadiks.
Filmograafia:
Die Tochter (Dark Blue Girl, 2017), In die Sonne schauen (Sound of Falling, 2025)
Filmi esitleb
