Josip on väravavaht. Tuntud ja armastatud jalgpallifännide seas täpselt nii palju, nagu ühele keskea lävel seisvale väravavahile paras on. Piisavalt, et olla suhtes suunamudijaga, kelle igapäevaseid tegemisi jälgib alati mitme staadioni jagu inimesi. Lisaks saadab kuulsus Josipi meeskonnakaaslasi, kes oma elu täiel rinnal elavad. Mitte tavalisel, vaid sellisel, mis on kullakarvaga kaetud.

Ootamatult kaob õnnetuse tagajärjel väravavahi selja tagant sotsiaalsest ja materiaalsest kindlustundest põimitud turvavõrk. Josip kukub suusareisil ning peab nüüd sanatooriumis elades taastusraviga tegelema. Selles üksluiselt näotu ja väheütleva jutuvadaga täidetud maailmas võtab Josip välisvaatleja rolli.

Uus distantseeritud perspektiiv aitab üle olla rutiini laagerdunud igavusest ning pakub põnevust hetkeni, mil põrkub peegelpildiga. Kuigi Josipit ilma vormiriietuseta ära ei tunta, teavad kõik fännid tema hüüdnime — Kondor. Oma kurikuulsa laia haardega on Josip hüüdnime auga kandnud. Kuid miks siis nüüd vaatab ühtäkki peeglist vastu hoopiski pelikan? Ja üleüldse, kas see on ilmtingimata halvem variant?

„Unistuste pelikan” asetab sotsiaalse satiiri taustal vaataja ette ego, mis on alasti. Filmi paeluvalt nihkes dramaturgilist käsitlust võimendab kõikumatuna kulgev kaamerarežii. See terav, sügavuti läbi tunnetatud kreenis olek muudab „Unistuste pelikani” silmapaistvalt mõjusaks debüüdiks, mis jätab jälje vaataja iseolemise ruumi.

Elise Jagomägi