Nicolas Cage hullutas PÖFFi publikut viimati Panos Cosmatose psühhedeelses õuduspõnevikus „Mandy“ viis aastat tagasi. Oscari-võitja („Lahkudes Las Vegasest“, 1994) pole viie aastaga suurt muutunud, olles väsimatu tööloom ja endiselt supervormis kehastamaks tegelasi, kelle elu meenutab rohkem leekides põrgut kui maapealset paradiisi.

Paul Matthews (Cage) on tagasihoidlik professor, klassikaline luuser, kes avastab, et salapärasel põhjusel on ta peaosaline miljonite võhivõõraste unenägudes. Kui esialgu tundub Paulile ootamatu tähelepanu isegi meeldivat, siis peagi toob teiste intiimfantaasiates uitamine kaasa ettenägematuid tagajärgi talle, ta naisele ja tütrele.

Kui produtsent Ari Aster („Pärilik“) on otsustanud teha filmi Cage’iga ja kutsuda seda kirjutama ja lavastama maailmas laineid löönud Norra filmi „Iseendast kõrini“ autori Kristoffer Borgli, siis sellest peab ju ometi midagi vinget sündima! Film teeb sügava kummarduse Michel Gondryle ja Charlie Kaufmanile. Veider ja õudne elamus on garanteeritud.

Helmut Jänes