Hispaania modernismi ja Euroopa avangardi ühendaja Pere Portabella – kes oli muu hulgas Buñueli, Saura ja Ferreri filmide produtsent – lõi 1972. aastal ehk enda julgeima filmi „Umbracle“.

Franco režiimi tsensuuri ja surmanuhtluste ajal salaja filmitud teos muudab allutatud subjekti vaigistamise ja killustamise oluliseks filmikunsti vahendiks autoritaarse diskursuse sümboolse vägivalla vastu.

Sellest eeldusest lähtudes kulgeb film fantaasialinnas: narratiivsetest sidemetest vabanenud Christopher Lee triivib kummituslikus Barcelonas, samal ajal kui montaaž seob kokku šokeerivad stseenid, kaotab ülemvõimu reeglid ja pingestab vaatajate ootusi. See jõudude kombinatsioon võimaldab filmitegijal katsetada kino kui vastupanu piire ja teha ruumi kriitiliseks ümberkujundamiseks tänapäeva kinos.

Kõige selle tõttu on „Umbracle“ siiani sümbol kino formaalsele väele astuda vastu igasugusele autoritaarsele pilgule.

Adrián Onco