Tänavu Eesti kinode kassarekordeid purustanud Merivoo („Kratt“) järjefilm enda 2006. aasta kõmulisele tudengifilmile on Eesti auditooriumi jaganud suures osas kahte leeri. Ühed näevad filmis eesti popkultuuri tippsaavutust, teised aga ebaõnnestunud püüet analüüsida läbi roppude naljade kaasaja ühiskonda. Lavastaja Merivoo ise naerab selle ajakirjandusveergudele jõudnud sõnavahu üle muhedalt, öeldes, et tema teeb filmi, mitte poliitikat, ja rahvas las hääletab jalgadega. Ja näha on, et film läheb publikule korda. Isegi väga.

20 aastat pärast legendaarset labidalööki ja diskotümpsu saatel taevasse tõusmist maabub Valdis (Märt Avandi) alasti kodualevisse ja mäletab kõike. Valdis pole ennast kaua nii hästi tundnud ning isu lägaburksi ja kepi järgi on suurem kui eales varem. Aga elu alevis on seevastu kõvasti muutnud ja tema kunagised sõbrad samuti. Neist on saanud naiste poolt käsutatavad tossikesed. Ega’s muud, kui kord tuleb kodukandis majja lüüa... Ent elul on mehe jaoks teised plaanid.

Filmi fookuses võib olla küll jõmluse (eestluse) nähtus kui selline, kuid heatujukomöödiana jääb Merivoo „Tulnukas 2“ ilmselt tuhandetele eestlastele meelde kui üks värskendav sööst sombusesse Eesti kinotaevasse, kus head ja teravat nalja võiks märksa rohkem olla.

Helmut Jänes