Pojad tahaks isa hooldekodusse pista, aga muidugi naaseb vana Toriseja (Heikki Kinnunen) koju, kus ajutist seltsi pakub vaid terava kuulmise ja pilguga naabrimees Kolehmainen. Kuni liigutavalt jäärapäine vanamees kohtub osturetkel särasilmse Saimiga (Jaana Saarinen), kes tundub igas mõttes mehe vastand: elav, vabameelne ja boheemlaslik kunstnik. See õigesti lõhnav naine lööb Toriseja lesepõlve kõikuma, nii et mees on sunnitud tõdema: puhkuse mõte on vaadata pikalt inimest, kellega koos on puhkusele tuldud. Uudne olukord ja Saimi pealtnäha kerglane ellusuhtumine panevad pojad hullult muretsema, sest armunud taati paistab olevat lihtne alt tõmmata. Kui juba flanellsärk leeriaegse ülikonna vastu vahetatakse…

Klantspildid ei näita sellist Soomet, nagu pakuvad Tuomas Kyrö kirjutatud romaanid Torisejast ja nende põhjal vändatud Mika Kaurismäki filmid. Ometigi annab just jõrm ja sõnaaher Toriseja näo päris maamehe Soomele, kus pikka juttu ei aeta, tehakse tegusid, ega lasta muu maailma hullustel segada enda hullust. Selline algasukate Soome on siiras ja südamlik. Ja vahel põrgulikult naljakas.

Peep Ehasalu