Mitmed Hispaania väljaanded nimetavad Paula Ortizi filmi „Teresa“ aasta üheks oodatumaks linateoseks. 2015. aastal näitas PÖFF sama autori mängufilmi „Pruut“, mis on Frederico Garcia Lorca näidendi adaptatsioon. Režissööri värskeim film on samuti kohandatud näidendist, mille autor on kaasaegne paljutõlgitud dramaturg Juan Mayorga. Autor ise ütleb ja vaataja võiks sellest juhinduda, et „Teresas“ tuleks otsida dialoogi kaasajaga, kuigi filmi tegevus toimub 16. sajandil.

Teresa, kes on karmeliitide ordu nunn ning roomakatoliku kiriku reformaator ja müstik, on oma veendumuste pärast põlu alla sattunud. Teda ootab ees kohtumine inkvisiitoriga. Kõikvõimalikud otsused tema suhtes on võimalikud.

Püha Teresa Avilast on ajalooline isik, kuid see film ei ole faktitäpne biograafia. Pigem on see vaba tõlgendus nendest kahtlustest, veendumustest ja inimese armastusest usu vastu, mis on omane läbi aegade neile, kes soovivad muudatusi. Ja sõna usk ei pea omama üldsegi otsest religioosset tähendust. Filmi loominguline meeskond on osanud luua filmi, mis mõjub visuaalselt huvitavalt. Kui autor jälgiks vaid Teresa ja inkvisiitori dialoogi, oleks film palju kaotanud. Filmi dialoog kannab süžeed, kuid autori mõtteid kannab lavastuse kujundlikkus ja struktureeritus.

Mihkel Möölman