Võiks öelda midagi poeetilist või temaatilist, kuid tõtt-öelda on minu huvi programmikoostajana üsna sirgjooneline ning lähtun mind ennast enim põletavast küsimusest – miks on filmitegija valinud tantsu (kehalise väljenduse) üheks (ja soovitavalt peamiseks) loo jutustamise vahendiks. Niisiis, rohkem kui filmi temaatika huvitab mind see, kui orgaaniline on loodud maailm. Kas suudan uskuda seda, et tegelased suhtlevad kõne asemel kehaliselt? Kas lisaks esteetikale on liikumises sõnumit, viib tants sisu edasi või toimib millegi võimendusena?
Olen üsna karmi käega jätnud kõrvale kõik tantsustuudios filmitud koreograafiad, mis mõjuvad pigem kui dokumentatsioon olemasolevast lavastusest, ning samuti mängufilmid, kus tegelane käib korraks balletitunnis.
Tänavuses valikus on viis tantsulühifilmi, milles tants on tegelaste jaoks olemuslik väljendusvahend. On see eskapism, seisundipoeesia või fantastiline fiktsioon – liikumine on sisu.
Lõpetuseks tuleb erandina dokumentaalfilm, mille peategelaseks on mees, kes ilmus kui vastus teisele mind pikalt närinud küsimusele – miks üldse tantsu kunstivormina vaja on? Mis on tants, kui ta on vaba intellektualiseeritusest, kui ta on vaba klišeedest, trendidest? Kui ta on vaba koreograafiast, stiilist, vormist, koolkonnast? Siis ilmneb midagi, mis on tantsu enda puhas olemus ning miks tantsu vaja on.

Arolin Raudva