Ema on Teheranis. Sõda on side katkestanud. Istanbulis meenutab iga vastamata kõne kohtuotsust.

Iraan on sõjas. Istanbulis suundub näitlejanna Reyhaneh (Reyhaneh Parsa) karjäärimuutvale kohtumisele, kui tema maailm kahaneb järsku üheks vastamata telefonikõneks. Tema ema on Teheranis üksi, internetiühendus on piiratud ja keegi ei saa talle öelda, mis toimub. Reyhaneh liigub läbi linna, helistab sõpradele, võõrastele, kõigile, kellel võib olla mingitki uudist. Tema ümber möirgab liiklus, tema käes helendab ekraan. Ent ei kosta ühtegi häält. Iga ebaõnnestunud katsega hakkab hirm asendama fakte ja kujutlusvõimest saab omaette piinamisviis.

Parsa toorele ja kontrollitud sooritusele ehitatud „Tahan lihtsalt oma emaga rääkida“ muudab tavalise teekonna katkematuks psühholoogiliseks katsumuseks. Režissöör Mohsen Rabiei kasutab nappi dialoogi ja täpset visuaalset keelt, et näidata Iraani sotsiaalset, kultuurilist ja poliitilist reaalsust, ilma et see kahjustaks filmi intiimset haaret. Tema tähelepanu keskmes on endiselt midagi väga isiklikku: üks naine, üks puuduv hääl ning julm vahemaa lootuse ja teadmise vahel. Kui kauaks jääb Reyhaneh helistama, kui iga vaikus ähvardab pakkuda vastust?

Milani Perera