Siruta käed jalgrattal laiali ja näed oma minevikku. Seda kuuleb insener Uu ligi 88aastaselt haigelt maalikunstnikult Georgilt. Surev seniilne mees pomiseb olematust ajast. Kõleda rutiini küüsis Uu pole ammu jalgrattaga sõitnud ega usu imedesse.

Kuid iga kord, kui ta sosistatud nippi proovib ega kuku maha, on Uu tunnistajaks naiivsele poisipõlvele muretul suvel täis päikeselisi unistusi jalgpalluriks või heliloojaks saamisest, ajal kui Georg maalib erootilisi akte ja tema veel terve mõistusega isa mängib korvpalli. Rahulolematu Uu sõidab tagasi esimeste armastuste, vennaga tülitsemise, erutavade kirgede, märgade suudluste, iseseisvusjanu, põrandaalustee muusikaplaatide ja konarlike KGB ülekuulamiste juurde. Iga kord on ta radikaalsem, vabam ja kartmatum. Tema rattasõitudel näeme aga Tartu ilu erinevatel aastaaegadel.

Edvinas Pukšta