„Isa, kui vana sa oled?” – „46.” – „Kui mina saan 46, kui vana siis sina oled?” – „86.” – „Aga kui mina saan 86?” – „126.” – „Aitab, isa.” – „Miks?” – „Sest seda on liiga palju.” – „On.” – „Kas siis aega ei saa peatada?” – „Ei saa.”

6-aastane Alva, kes läheb esimesse klassi, ajab isaga juttu, aga see pole niisama jutt. Pikkadel suveöödel, kui uni ei taha tulla, on ka jutud teistsugused – elust, surmast, jumalast. Aga ka sellest, miks me enam oma isasid ei kallista, kui me juba suured oleme.

Harvanähtavalt õrn ja poeetiline film sukeldub lapse alateadvusesse, tema mõttemaailma, hirmudesse ja igatsustesse, püüdes kinni selle imelise hetke, kui hakatakse esimest korda küsima küsimusi, millele lihtsaid vastuseid ei ole. Ei saagi olla – oluline on vastamine, selliste jutuajamiste tähtsus.

Eelmise aasta parim Iisraeli dokumentaalfilm.

Tiit Tuumalu