Ainult surnud on näinud sõja lõppu.

2014. aastal lähevad kolm noort meest ilma igasuguse sõjalise kogemuseta vabatahtlikuna Ida-Ukrainasse rindele. Nad on seal kaks aastat Donetski, Luhanski ja Širokõne all. Siis tulevad nad koju ja püüavad olla taas tavalised inimesed: töö, pere, õhtud sõprade seas. Aga see ei õnnestu eriti. Sõda on jätnud kehasse ja vaimu märgi ning see tuleb välja köögis, magamistoas, lastega - pered lagunevad kaamera ees. See on brutaalne ausus, mida pole kaameraga alati lihtne tabada. Ja siis tuleb meestel uuesti minna. Eelnev kogemus oli kõigest ettevalmistus selleks, mis juhtub 2022. aasta veebruaris, kui Venemaa alustab täiemahulist sissetungi. Nad on taas rindel, nüüd juba teadmisega, mida see nendega teeb.

Yuliia Hontaruk on neid mehi filminud kaksteist aastat ja film on monteeritud fragmentaarselt, nii nagu mehed seda traumat ise võiksid mäletada ja kogeda. Kaadrid rindelt, kodust ja taas rindelt ei lähe kokku, aga just see katkendlikkus toob nähtavale selle, mida taolised katsumused inimesse jätavad. Ent ometi on filmis omamoodi rütm ja kooslus, mis peegeldab meile, kui võimas on inimese tahe ellu jääda.

Mikk Granström