Vaevalt on tehtud suremisest ilusamat filmi.

Pärast väljavilistatud esiettekannet sõidab vananev helilooja Gustav von Aschenbach Veneetsiasse, et haavu lakkuda. Ta märkab 14-aastast Tadziot, kes rabab teda oma ebatavalise iluga, mida ta peab täiuslikuks – oma ratsionaalses loomingus pole ta suutnud selle väljendamiseni jõuda. Imetlusest saab peagi kinnisidee, mis keerab tema elu pea peale.

Kättesaamatust ilust, õhtumaise kultuuri hääbumisest ja kunsti surmast rääkivat filmi on nimetatud ka reekviemiks. Siiani vaieldakse, kas Aschenbachi obsessioon on puhtalt esteetilist laadi või midagi enamat.

Dirk Bogarde’ile kinkis Aschenbach karjääri parima rolli, „maailma kõige ilusamal poisil“ Björn Andrésenil rikkus aga Tadzio kogu elu.

Koos „Jumalate huku“ ja „Ludwigiga“ moodustab „Surm Veneetsias“ autori Saksa triloogia, mis jõuab esimest korda tervikuna Eesti vaatajate ette.

Luchino Visconti sünnist möödub tänavu 120 ja surmast 50 aastat.

Tiit Tuumalu