„Kas te ikka soovite meid aidata, doktor? Te ei ravi meid, vaid teete meiega katseid.“

Oppenheimer, nagu Christoph Nolani hiljutises filmis, hoiatas meid võidu tuumarelvastumise eest. Samal ajal, kui Ameerika teadlast USAs ristküsitleti, algas Belgradi lähedal Vinča Instituudis ülisalajane teaduslik eksperiment.

Oli 1958. aasta 15. oktoober, mil inimlik eksitus või reaktori rike põhjustas kümne minuti jooksul kontrollimatu ahelreaktsiooni, mis kiiritas kõiki kohalviibijaid. Juhtum maeti aastakümneteks, kuid 2017. aastal paljastas professor Goran Milašinović õnnetuse pooleldi elulises romaanis „Vinča juhtum“, mille alusel vändati ka see auhinnatud Balkani põnevik.

48 tundi pärast sündmust maanduvad tõsiselt kiiritatud teadlane Dragoslav Popović ja kolm tudengit Pariisi lennujaamas. Nende tervis halveneb iga päevaga. Mis võis küll Vinča Instituudi kindlalt suletud uste taga juhtuda?

Aatompommi vastane prantsuse onkoloog Georges Mathé usub, et hr Popović ei väärigi ravi. Pärast mitmeid valulikke katseid soovitab ta õnnetute patsientide päästmiseks ainsa alternatiivina siiani katsetamata luuüdi siirdamise protseduuri. Kuigi arstidel pole aimugi, kuidas doonoreid veenda, ilmuvad vabatahtlikuna välja automehaanik Rejmon ja tema parfüümimüüjast naine Odette, kes lugesid artiklit kauges haiglas hukule määratud noortest jugoslaavlastest. Riskantsel siirdamiskatsel, mille tulemus pole garanteeritud, tekib erakordne sõprus.

Edvinas Pukšta