Kas te oleksite valmis oma filmi lõpus surema? Arvatavasti JAH, kui see ainult veenaks Eesti Filmi Instituuti!

Mitte keegi ei toeta manifestfilmi kolmest vanast luuserist, kui isegi filmikriitik Tristan Priimägi ei tundnud oma raamatus „101 Eesti filmi” vajadust kirjutada kannatavatest, tõrjutud ja unustatud kineastidest. Ainult Oja Eedi „Autoportree emaga” on seal sees.

Väike, isiklik ja aus minimalistliku eelarvega eksperiment 12 aasta jooksul filmitud nostalgilistest arhiivikaadritest ja (enese)iroonilistest vempudest. Manfred jälgib Kristjani (Svirgsden) kohtumisi Eediga. Üks aasib teist ja teine esimest. Kumb on ikkagi kõvem filmimees? Kes on jätnud kultuurilukku sügavama jälje? Ole sa nii hädine kui tahes – selgus peab majas olema!

Lõõbi tagant aimdub aga valusat tõdemust, kuidas aeg kaob käest ja elutööd ähvardab unustamine.

Edvinas Pukšta