Sildimaalija

Viesturs Kairišs jagab oma annet võrdselt draama-, filmi- ja ooperilavastuste vahel. Nendest kunstiliikidest on film kõige enam kollektiivne looming isegi siis, kui teost nimetada autorikinoks. Selle filmi puhul tuleb režissööri kõrval kindlasti esile tõsta veel kahte autorit: operaator Gints Bērzinšit ja kunstnik Ieva Jurjanet. Ei mäletagi, millal viimati on Balti filmides nähtud sedavõrd täiuslikku ajastu taasloomist.

Ansis on sildimaalija. Euroopas on ärevad ajad, kogu maailm on kiiva vajunud. Ei jää puutumata ka Ansise kodukoht. Autoritaarsusele kalduv vabariik asendub näilise kommunismiga, see omakorda natsionaalsotsialismiga. Võimul on alati tarvis, et keegi neile vajalikke silte maaliks – sildimaalijal on ikka leib laual. Ansis on armunud Zislasse, varaka juudi kaupmehe tütresse, kuid sellest liidust asja ei saa. Samas on olemas üks läti neiu, kellest saab Ansise naine. Kuid ka juuditüdruk jääb mehe südamesse. Armukolmnurgas läheb asi tuliseks, kui natsid hakkavad vahepeal kommunistiks saanud Zislat jahtima.

Filmis saavad kokku lavastaja ülihea loo jutustamise komöödialik nihestatus ja ajastu traagika kogu oma koleduses. Peategelane on „väike inimene“, nagu ka kõik koloriitsed kõrvaltegelased. Sellega püstitab kogu film vaatajale küsimuse: kas vaatamata siltide vaheldumisele jääb inimloomus põhiolemuses samaks või sildid siiski muudavad inimest?

Mihkel Möölman