Enesekindel linnaplaneerija põhjendab ülemustele tulihingeliselt oma „visionaarseid” rattateede projekte, samal ajal kui väljaspool koosolekuruumi paiskavad tema „täiuslikud” plaanid linna kaosesse.
Ping satub vastasseisu tüdruksõbra Lala homofoobse ja agressiivse isa ehk Mehega. Pingete kasvades on Ping sunnitud enda päästmiseks Mehe tapma. Sellest teost saab tema jaoks muutumisrituaal, mis tähendab sidemete läbilõikamist, taassündi ja uude eluetappi astumist.
Eddie on terve elu tundnud ainult oma vanaema maailma, kus kõike marineeritakse, säilitades nõnda igaveseks perekonnalugu. Kui vanaema esivanematega ühineb, peab Edie otsustama, kas ta soovib traditsiooni jätkata.
See, mis mind juba varasest east lämmatas, ei tulnud otseselt meestelt, vaid vanematelt naistelt, kes olid kaua selles patriarhaalses struktuuris elanud. Nad armastavad nooremaid naisi, kuid selles armastuses peitub ka teatav ainuõiguslik võim. Esimest korda kogesin seda võimu siis, kui mu juuksed maha aeti. Armastus ja allasurumine põimuvad ning niisugune surve kandub naiste vahel põlvest põlve edasi. Nende vastuoluliste tunnete pinnalt sündis see film, vaikne hoiatus pärandunud võimustruktuuride eest.
Karamellimaius, tühi koolipink, voolav jõevesi ja tekikindlus elutoas. Kaks täiskasvanut pöörduvad tagasi lapsepõlve, mil kogesid teiste alaealiste toime pandud seksuaalset vägivalda. Lühifilm liigub intiimsuse ja eemaloleku vahel, käsitledes seda, kuidas vägivald ladestub harilikesse esemetesse, hetkedesse ja ruumidesse. Dokumentaalis vaadeldakse seda, mis jääb alles, ja uuritakse häbi, vaikimise ning vastutuse aluseid.
See söejoonistusanimatsioon näitab väikese poisi pilgu läbi koduga seotud hirmu – ta peab olema pidevalt valvel ja valmis põgenema.
Peategelane ja tema sõbranna viibivad lillepõllul ning räägivad omavahel konservikarpidest valmistatud telefoniga. Ühel päeval märkab peategelane, et sõbranna on endast väljas. Vestlusest saadud vihjete põhjal püüab ta teda põllult leida. Vestluse käigus sõbranna avaneb, rääkides oma hirmudest ja soovidest. Kuid just siis, kui peategelane tunneb, et on sõbranna leidmisele lähedal, kaob too ootamatult, jättes endast maha vaid konservikarpidest telefoni.
Katherine sõtkub savi, voolib seda ja põletab tassi. Kehalisest aistingust alguse saanud uudishimu viib ta omaenda keha avastamiseni. Seda tajudes eraldub puult läikiv pärnaõis ja hakkab tüdruku poole hõljuma. Ta surub õie käega puruks ning tema kubemele ilmub allergiline lööve. Koju jõudes leiab tüdruk kolm kassi.
Mees ja naine, kelle versioonid ühest koos veedetud õhtust on vastukäivad, võistlevad telekohtusaates, et välja selgitada, kumb räägib tõtt.
Kõigi poolt tõrjutud naine järgneb salapärasele sõrmele sürreaalsesse maailma, kus õrn, kuid häiriv puudutus hakkab tasapisi tema tegelikkust moonutama.