Sõltuvalt kontekstist võib fraas „sa ei ole üksi“ mõjuda kas hirmutavalt või trööstivalt. Märk millegi maavälise olemasolust võib anda üksildasele elule tähenduse, samamoodi nagu sammud magamistoa ukse taga võivad tekitada õudu.

Rõhujad hoiavad kõigil pidevalt silma peal, samal ajal kui sõbrad üksteise eest hoolitsevad. Armastuse leidmine on imeline, kuid armastus võib ka lämmatada ja panna meid oma sõrmi maha raiuma.

Millal muutub jälgiv pilk ähvardavaks ega paku enam tuge? Paljuski keskenduvad need filmid üksinduses leiduvale vabadusele ja pideva kohalolu mürgisusele. Ühelt poolt pakuvad uued mõttekaaslased rõõmu, teisalt tekitab jõuetust alistumine neile, kes meid näevad, kuid ei vaevu meid mõistma.

Isegi üksindushetkedel elavad meie kõrval edasi meie esivanemate vaimud – marineerituna ja meie juukseid harjates. Kas see pakub lohutust? Või paneb judisema?