Rahulikku pensionipõlve pidav ekspornostaar Miloš on nüüd korralik pereisa, imekauni naise abikaasa ja viieaastase poisi Stefani isa. Kunagist seksifilmide karjääri meenutab mehele vaid riiulitäis vanu VHS-kassette, mida ta vahel heldinult vaatab ja millest mõni pooljuhuslikult ka tema poja kätte ja sealt videomakki satub. Pole hullu. Miloši sõnade järgi on porno tema jaoks ammu möödanik... kuni heliseb telefon.

Võib öelda, et HÕFF oli üks esimestest julgetest, kes „Serbia filmi“ 2010. aastal suurele ekraanile lubas. Paljud festivalid seda ei julgenud ning selle näitamine keelati näiteks Hispaania, Austraalia ja Norra, aga ka paljude teiste riikide kinodes. Tänini seisab „Serbia film“ kõige šokeerivamate psühhoõudusfilmide esikolmikus koos selliste HÕFFil näidatud filmidega nagu „Must päike“ (Hongkong), „Sees“ (Prantsusmaa), „Nekromantik“ (Saksamaa) ja loomulikult „Kannibalide holokaust“ (Itaalia).

PÖFFi publik peaks 2009. aastast mäletama ka filmi „Pornobande elu ja surm”, šokeerivat ja julget lugu Serbia esimesest rändpornotrupist, kes Miloševići-järgsel kodumaal püüavad elatist teenida nii näitlemise kui snuff-filmide tegemisega. Õudusfilmi mõõtu draama jälgedes käib ka pool aastat hiljem valminud „Serbia film”, mille julmust ja vägivaldsust võib seletada autori sooviga kirjeldada moodsat Serbia ühiskonda, mille valitsus ja poliitika on otsustanud sõna otseses mõttes põhja viia.

Hoiatus – film sisaldab ultravägivaldseid ja šokeerivaid stseene. Nõrganärvilistele mittesoovitatav.