„Seltsimees Zylo tõus ja mõõn“ on meisterlik žanrikomöödia, mis peegeldab Ida-Euroopa ajaloo tumedamat külge. Kaamera on pidevas liikumises ning filmi visuaalne stiil jääb kuhugi film noir’ ja nouvelle vague vahele, tuues meieni ülimalt meelelahutusliku filmi, mille on Dritëro Agolli raamatu põhjal geniaalselt musta huumorit kasutades ekraanile kohandanud režissöör Fatmir Koçi ja kaasstsenarist Mike Downey.

Seltsimees Zylo, Albaania juhtiva tsensuuriorgani juht 1970ndatel, on türanlik bürokraat. Ta käsib andekal kirjanikul Demkal koostada ideoloogiline kõne. Demka näeb, et ta on langenud machiavelliliku propagandameistri orjaks. Kuid see pole tema kõige suurem mure: Dimka mõistab, et ta on armunud Zylo abikaasasse Adilasse.

See sünge komöödia on samal tasemel selliste koomiliste meistriteostega nagu Ernst Lubitschi geniaalne „To Be or Not to Be“ (1942), Billy Wilderi „One, Two, Three“ (1961), Roberto Benigni „La Vita è bella“ (1997) ning filmid idaeurooplaste hiljutisest minevikust nagu Cristian Mungiu „4 Months, 3 Weeks and 2 Days“ (2007) või Jasmila Zbanici „Quo vadis, Aida?“ (2020).

Kuna aga ükski kriitik ei suuda kirjeldada filmilooja kavatsusi paremini temast endast, kasutame siinkohal Fatmiri sõnu: „Albaania 1970ndatel. Diktatuuri julm mõju ühiskonnale. Ühe inimese ‒ ideoloogilise jaburuse ohvriks langenud Zylo ‒ saatus silmitsi riigi ja selle propagandamasinaga. Meie hiljutine ajalugu, albaanlaste ja Ida-Euroopa reaalsus. Usun, et see film annab tänapäeva maailmale selge ja sarkastilise ettekujutuse sellest ajastust.“

Niki Nikitin