Luis Buñuel ise tahtis seda teha, aga Wojciech Has jõudis ette – ja pärast polnud enam mõtet.

Buñuel ei ole ainus, kes seda üle kahe sajandi tagasi tegutsenud Poola kirjamehe ja ränduri Jan Potocki raamatul põhinevat filmi imetles – sama tegi näiteks David Lynch ja kui meie enda juurde tulla, siis muidugi ka… Mart Sander.

„Nagu lõputu hallutsinatsioon, aga temas on hüpnootiline võlu,“ on viimane kirjeldanud selle mõju.

Hispaania ohvitser Alfonso van Worden (Zbigniew Cybulski) satub 18. sajandil salapärastesse seiklustesse, mille puhul on raske aru saada, mis on reaalne ja mis mitte, millal ta näeb nägemusi ja millal mitte. Inimestelt, keda ta kohtab, kuuleb ta kõikvõimalikke – naljakaid, õpetlikke, kohutavaid – lugusid ja igast sellisest kohtumisest hargneb uus sündmuste pundar, mis avab vaimukalt ja irooniliselt inimloomusele omast rumalust ja ebausku. Just loojutustamise virtuoossust on selle puhul esile tõstnud Susan Sontag.

Film rullub lahti nagu müsteerium, sürreaalne labürint, kuhu võikski ekslema jääda. Asjata pole seda nimetatud Poola suurimaks kultusfilmiks ja valitud korduvalt sealse filmiajaloo kõige olulisemate saavutuste sekka.

Wojciech Hasi sünnist möödub tänavu 100 aastat ja „Saragossast leitud käsikirja“ valmimisest 60 aastat.

Film restaureeriti uuesti selle aasta suvel.

Tiit Tuumalu