Müstiline roosa ja surmav pilv võtab üle terve maailma, inimesed on sunnitud jääma isolatsiooni kohta, kus nad parajasti asuvad. Filmi peategelane Giovana on sunnitud elama mehega, kellega ta on just peale üheöösuhet tutvunud. Kas on võimalik leida lähedust/armastust inimesega, keda sa ei ole enda kaaslaseks ise valinud?

Virtuaalsed kohtingud, sõnatud vestlused läbi akende, Zoomi kaudu juhendatud sünnitused, füüsilise läheduse puudumine ja loodusest ära lõigatus ei mõjugi meile enam nii utoopilisena. Omamoodi koroona kujutelm “mis oleks kui asjad oleks läinud veel halvemini”, aga samas ka huvitav mõttekäik teemal, kuidas inimene eksisteeriks ilma looduseta, olles suletud vaid ühe väikese korteri territooriumile. Kuidas lapsed selles keskkonnas kasvavad ja inimestevahelised suhted arenevad? Milliseid alternatiive nad leiavad harjumuspärastele elukommetele?