Aretha Franklin. Souli kuninganna. Üle 60 aasta kestnud särav karjäär. Esimene naine rock'n'roll’i Kuulsuste Hallis. Hääletatud esikümnesse ja isegi esimesele kohale lugematutes „parimad esinejad muusika ajaloos“ küsitlustes. Kui lisame siia veel traditsiooniliselt raske lapsepõlve, keerulise ja käänulise teekonna muusikamaailma absoluutsesse tippu ning juba klišeeks kujunenud vägivaldsed elupartnerid ja muu säärase, siis ilmselt on paljud muusikasõbrad pärast soulidiiva siit ilmast lahkumist 2018. aastal mõelnud, et kuhu jääb ometi film selle silmapaistva ja vägeva daami eluloost. Nüüd on see siis täies hiilguses kohal ja asi võetakse ette võimalikult laiahaardeliselt: alustatakse lapsepõlvest ja lõpetatakse absoluutses tipus, mis ei tähenda seda, et käänulisematest etappidest kuidagi õrnalt üle suusatatakse.
Ajal, mil väike Aretha laulis oma range (kuidas siis muidu!) isa kirikukooris ning esines tolle pealekäimisel oma külalistele (kellest nii mõnigi otsustas õrnas eas tütarlapsele läheneda just mitte kõige kombekamal moel), ei ennustanud miski tema elus, et kunagi naudivad tema esitusi miljonid eri põlvkondadest pärit muusikasõbrad üle kogu maailma.
Esimeseks takistuseks Franklini elust filmi tegemise juures oli alati õige peaosalise valik. Kuigi keegi ei küüni kunagi samadesse kõrgustesse, kus Aretha resideerus, võib siiski öelda, et olemasolevatest variantidest leiti parim võimalik: rolli eest muusikalfilmis „Dreamgirls“ Oscari võitnud lauljatar ja näitleja Jennifer Hudson annab endast 100 protsenti ja paar pügalat veel pealegi, et Aretha ja tema elu oleks kinolinal vääriliselt esindatud.

DDA Spotlight auhinna laureaat.