Kaevudes sügavale omaenda perekonna minevikku juba teist korda (pärast oma lapsepõlveaastate vormimist Berlinale inspiratsioonifilmiks „The Best of All Worlds“, 2017), esitleb Austria režissöör Helmer Adrian Goiginger manifesti inimsusele draamas, mis puudutab kõige ebainimlikumat episoodi maailma ajaloos: Teist maailmasõda.

See on tõestisündinud lugu Franz Streitbergerist, režissööri vanavanaisast. Sõja algul leiab noor introvertne sõdur haavatud rebasekutsika, kelle eest ta hoolitseb nagu oma lihase lapse eest. Ta võtab loomakese endaga kaasa okupeeritud Prantsusmaale. Läbi selle kummalise sõpruse loomaga, kes kehastab minevikku, mille eest Franz on alati põgenenud, jõuab minevik siiski vaikselt talle järele.

Kui kaamera ei keskendu peategelaste nägudele, näitab see meile põlenud sõidukeid ja otsatuid maastikke, mis mõjuvad sümboolse tühjusena. Tunne, et meid koheldakse jõhkralt ja sunnitakse konflikti astuma, on täna taas igati ajakohane.

See lugu lihtsast sõdurist ja tema kohtumisest loodusega ning tema patsifistlikust olemusest aitab imepäraste kaadritega edasi anda täna ülivajalikku rahusõnumit.

Christoph Gröner