Kuuluvus on inimese põhivajadus. Tunda ennast ühiskonna osana on iseenesestmõistetavalt lihtne neil, kelle igapäevane hakkamasaamine ei ole määratletud erivajadusena. Autistliku Nikolase vajadused on läbinisti harilikud. Ta soovib olla osa kogukonnast, teha ausat tööd, reisida ja näha maailma ning mõistagi armastada nii palju, kui süda vähegi kannab. Pärast ema surma põgeneb Nikolas sotsiaaltöötajate eest oma lapsepõlve sadamalinna, kus ta kohtab endist koolikaaslast Anet, kes meest aidata otsustab. Nende ühine salamissioon hargneb hingesööbivaks looks armastusest, mille soe siirus sulatab üles ka kõige jäigemalt olmerutiini tardunud meeled.

„Raadioamatööri” silmapaistvaks tugevuseks on filmi eriline voolavus, mille loob kaamerarežii ja näitlejatöö dramaturgiline ühtehingamine. See on film, kus iga kadreering ja stseeni ülesehitus teenib mõtestatult eesmärgipärast mõju saavutamist, mis jääb sügava tundena kumama veel pikalt pärast vaatamist.

Režissöör Iker Elorrieta on ühtlasi ka filmi stsenarist, operaator ja produtsent. Sellest nähtub, et Elorrieta on teinud selle loo ühiskonna märkamatutest toimemehhanismidest väga tugeva autorinägemusena. Siinkohal saab vaid suurt rõõmu tunda, et ta endale kindlaks otsustas jääda, sest „Raadioamatöör” on võrratu oma igas tahus.

Elise Eimre