Ära tule tagasi sama teed mööda
Vaesed Bosnia hooajatöölised lähevad Sloveeniasse heaolu otsima, kuid leiavad eest hoopis alkoholismi, kohalike vaenulikkuse ja rahaprobleemid.
Karismaatiline Abdul kohtab kaunist sloveenlannat, kellega koos loodab uut elu alustada. Tema keevavereline sõber, hüüdnimega Kõuts unistab samuti abiellumisest, ent satub alatasa pahandustesse. Nad on osa autsaiderite kogukonnast, kes üritavad kodust kaugel paremat elu rajada.
Filmi lavastas andekas Sloveenia dramaturg ning tele- ja filmirežissöör Jože Babič, kelle „Ära tule tagasi sama teed mööda“ on mõjuv portree spetsiifilisest ajast ja kohast, mis peegeldab töö tõelist tähendust omakasupüüdlikus ühiskonnas. Babič tegeles loomingus sotsiaalsete ja eksistentsiaalsete küsimustega karmis reaalsuses. 1995. aastal omistati talle elutöö eest Sloveenia auväärseim filmiauhind Metod Badjura.
Kati Vuks
Jože Babič (1917) suri 1996. aastal. Pärast teist maailmasõda hakkas lavastama näidendeid Sloveenia teatrites ja alates 1959. aastast alustas lavastaja karjääri kinos. Ta tegi kuus filmi kaasaegsetel ühiskonna- ja eksistentsiaalsetel teemadel. Filmid nagu „Three Quarter of the Sun“ (1959) ja „The Feast“ (1960) iseloomustavad ilmekalt 1960ndate alguse „uut Jugoslaavia filmi“. Pärast Serbias valminud filmi „The Feast“ tegi ta filme ka Horvaatias, „Collision on the Parallels“ (1961) ja Bosnia-Hertzegoviinas, „Conflict“ (1963). Tagasi kodumaal Sloveenias tegi ta veel filme nii kinodesse kui ka televisiooni, olles üks juhtivamaid telelavastajaid Ljubljana TV-s. 1995. aastal autasustati režissööri Sloveenia filmi kõige auväärsema auhinnaga – Metod Badjura nimelise elutööauhinnaga.
Filmograafia:
valik/selected: Tri cetrtine sonca (Three Quarter of the Sun”, 1959), Veselica (The Feast, 1960), Sudar na paralelama (Collision on the Parallels, 1961), Po isti poti se ne vracaj (Don’t come back by the Same Way, 1965), Poslednja postaja (The Last Stop, 1971)