Kahtlemata kõige populaarsem ja vastuolulisem Poola režissöör lõi kohalike kinokassade rekordi 5 miljoni pileti müügiga 2018. aastal, kui linastus tema film „Kler“ (võitis 3 Poola Kotka filmiauhinda). „Pulmapäeva“ edulugu algas juba 2004. aastal, kui Smarzowski debüüt leidis äramärkimist Locarno noortežürii poolt. 17 aastat ja kuus filmi hiljem (mis kirjeldavad karmilt Poola sotsiaalset reaalsust) tõmbab Smarzowski ajasilmuse kokku, pöördudes tagasi oma juurte juurde ja kutsudes meid kahele eri pulmapeole, millest üks leiab aset täna, teine minevikus.

Esmakordselt Läti-Poola koostöös valminud filmis viib visa režissöör vaataja tantsima armastuse ja vihkamisega, paljastades teravalt manipulatsiooni koledust ja meenutades meile ebameeldivaid ajaloolisi kuritegusid. Poolakast suurmeister ei karda valusalt kriipivas ja kiiretempolises draamas välja tuua ebamugavat tõde ja uurida inimlikke patte, mis ei vaja tõlget.

Kahtlane ja kasuahne, käsutava loomuga kaupmees Rysek ei jõua kõigi korruptsiooniafääridega tegeleda ja kutsub kokku tähtsa ärikohtumise vahetult enne oma viimase vindi peal raseda tütre pulmi; tütre ainsaks sooviks on aga masendavalt kodumaalt võimalikult ruttu jalga lasta. Viinast ja liiderdamisest hoogu saanud pidustusi jälgib hirmunult vanaldane patriarh Antoni Wilk, kes oli ühe tormilise pulma tunnistajaks Teise maailmasõja ajal ja koges siis esimest korda vastamata jäänud armastust.
Vähehaaval haihtuvad nähtamatud piirid ajaloo ja mälestuste vahel, paljastades ammu maha vaikitud ja maetud saladusi ja valesid, reetmisi ja soove. Seekord ootab ees tõeliselt jõhker pulmapohmell ning võimatu on hüpata uude päeva hollywoodiliku sloganiga „Kõik, mis kusagil juhtus, peab sinna jäämagi“.

Edvinas Pukšta