Merevaik tuleb kaldale pärast tormi. Nii nagu ka kõik muu, mis on väärt korjamist.

Arūnas on vananev kalur Leedu rannikul. Kala jääb aga igal aastal vähemaks. Mehe teine amet on vanem kui esimene: pärast tormi käib ta rannas merevaiku otsimas, nagu siinkandis on tehtud juba sajandeid. Pikal talvel, kui merele ei saa, lihvib ta leitud tükkidest köögilaua taga ehteid, mille ostjaid jääb samuti vähemaks. Merevaik oli kunagi kohalik tööstus ja turismi selgroog. Nüüd on see ühe mehe viis päevi täita ja mälestusi hoida.

Vilniuses elav antropoloogia haridusega dokumentalist Francesco Rufini on ühtlasi filmi operaator ja tema esimene täispikk film kasvab välja lihtsast mõttest: merevaik on ajakapsel, millesse on talletunud miljonite aastate tagune hetk. Film teeb sama ühe inimesega. „Pärast tormi“ on film ajast, mida ei saa tagasi, aga mida saab kätte võtta ja vastu valgust vaadata. Suurepäraselt jutustatud visuaalne lugu viib vaataja teekonnale, kus aeg omandab täiesti omaette tähenduse.

Mikk Granström