Kas üks maasikas viiekihilises pakendis on hoolivuse märk? Mis hinnaga?

Jaapanis on pakkimine tõeline kunst. Küpsis on mähitud plastikusse, üksik maasikas puhkab viie pakendikihi sees ja igal tänavanurgal vilgub automaat, mis müüb kirjusid plastpudeleid. Maa, mille vaimne suhe materiaalsega on sajandite jooksul paljudele imetlust pakkunud, on muutunud üheks maailma suurimaks varjatud plastireostajaks. Kuidas muutus hoolivus raiskamiseks?

Režissöörid Sybilla Patrizia ja Clementine Nuttall põimivad kokku prügikäitlejate ja pakendimeistrite lood. Kaamera liigub maskottidega kaunistatud prügiautodest Tokyo põletustehaste möirgavate ahjude ning töölisteni, kes on selle jama sees sõna otseses mõttes peast jalatallani. Filmi meeskond jõuab maakülla, mis on otsustanud elada ilma prügita, ja ideedeni, mis võiksid meid plastikusse mähitud tulevikust päästa. Hoolikalt ja kaunilt tehtud film ei jää süüdistama, vaid vaatab julgelt tulevikku. Mida me hoiame, mida viskame ära ja mida peab inimkond muutma, et meil oleks planeet ka homme? Filmi pealkiri kõlab nagu Mariya Takeuchi 1984. aasta pophitt, kuid seekord pole see armastus sugugi süütu.

Mikk Granström