Maailma esilinastus
Pink Lady
Meis kõigis on varjatud ihasid.
Lazer ja Bati oma kolme lapsega elavad ultraortodokssete juutide kogukonnas, kus hinnatakse kõrgelt pereväärtusi ja seksist rääkimine on tabu. Õnneliku pere argipäev muutub kui Lazer satub väljapressimise ohvriks. On olemas fotod, mis meest kompromiteerivad. Lõpuks peab ta Batile tunnistama, et tal on sõprusest kaugemale minev tõmme teise mehe vastu. Igati perest hooliv Bati on meest toetav, sest seda kõrvalekallet olevat võimalik ravida.
Nir Bergmani film äratab kohe tähelepanu. Vaieldamatult on see psühholoogiline draama kõrge kvaliteediga kõigis filmile omastes komponentides, alates stsenaariumist ja lõpetades järeltöötlusega. Kuid eriliseks teeb see, et peredraama on asetatud judaismi õigeusu keskkonda. Viimane jääb asjasse pühendamatutele alati kuidagi salapäraseks kinniseks kogukonnaks. Seega avavad autorid pisut ust tundmatusse maailma, kus on omad tõekspidamised ja reeglistik. Orientatsioon ei küsi sinu religiooni.
Mihkel Möölman
Nir Bergman (1969) lõpetas 1998. aastal kiitusega Jeruusalemma Sam Spiegeli Filmi- ja Televisioonikooli ja tegutsebki edukalt mõlemal alal. Tema tunnustatud debüütfilm, perekonnadraama „Broken wings” (2002) võitis muuhulgas parima filmi auhinna Tokyo Rahvusvahelisel Filmifestivalil, John Schlesingeri auhinna Palm Springsi Rahvusvahelisel Filmifestivalil, kolm auhinda Berliini Rahvusvahelisel Filmifestivalil ja üheksa Iisraeli Filmiakadeemia auhinda. 2010. aasta filmiga „Intimate Grammar”, mis räägib kasvuhäiretega poisi unistustest, võitis Bergman Tokyo festivali grand prix’. Aastatel 2005–2008 kirjutas Bergman Iisraeli teleseriaali „BeTipul”, millest on tänaseks valminud ka Horvaatia, Serbia, Argentina, Prantsusmaa ja USA versioonid.
Knafayim Shvurot (Broken Wings, 2002), Yona (2014), Hine anachnu (Here We Are, 2020), Pink Lady (2024)
Grand prix parimale filmile, stipendium 20 000 eurot Tallinna linnalt, Auhind parimale režissöörile, stipendium 5000€ Alexelalt
