Lumiselt karge ja liigutavalt melanhoolne perekonnadraama keset Colorado mägesid 1950. aastate talvel.

Üks tänapäeva huvitavamaid briti režissööre Andrew Haigh (“Kõik me võõrad”, PÖFF 2024) on tagasi uue filmiga “Pikk talv”, mille aluseks on Iiri kirjaniku Colm Tóibini samanimeline lühijutt. Haigh on viinud aga filmi tegevuspaiga 1930ndate Püreneedest 1950ndate Colorado Kaljumäestikku.

Filmi keskmes on neljaliikmeline perekond, kus üks poegadest, Tommy (Kit Connor) valmistub lahkuma sõjaväeteenistusse, samal ajal kui tema vend Mike (Fred Hechinger) on just koju naasnud. Nii jääb Mike üksi koos napisõnalise isa Lesteri (Ebon Moss-Bachrach) ja muredega kimpus ema Louise’iga (Caitriona Balfe). Ehkki ema püüab vaprat nägu teha, tundub, et kõik ei ole päris korras juba pikemat aega. Ta napsutab salaja, et unustada oma üksildast ja isoleeritud koduperenaiseelu. Kui isa aga majas leiduva alkoholi ära võtab, kõnnib ema sõna otseses mõttes uksest välja ja kaob. Just vahetult enne kohutavat lumetormi. Kas ta leiab tee tormi eest varju? Mike keeldub lootust kaotamast. Samal ajal kujundab pikk Colorado talv ümber tema suhet isaga ning arusaama mehest, kelleks ta ise kujunemas on.

Hingematvalt kaunite mägede taustal kulgev intiimne peredraama esilinastus sügisesel Telluride’i filmifestivalil, üritusel, kus enamasti pannakse paika ka järgmised Oscari-võitjad.