Perekonnalugu
„Teed seda filmi kuulsuse ja auhindade nimel. Kas sa ei arva, et meie laps näeb seda kunagi?“
Dragoş Binderil on eesmärk teha mängufilm oma vanemate elust 1980ndate alguses. Need olid Nicolae Ceaușescu totalitaarse režiimi kõige ohtlikumad aastad. Securitate kontrollis ja kiusas Rumeenia ühiskonda taga. Nende informaatorid koostasid üksikasjalikke aruandeid teatud kodanike kohta KGB-le sarnaste võtetega. Agendid olid nii koolides, tehastes, kliinikutes kui ka sõprade ja pere ringis.
Dragoş ei mäleta midagi lõplikult katkenud suhtest oma arstist isa Emili ja ema Valentinaga. Hiljuti avalikustatud arhiivimaterjal taasavab mineviku hirmuäratavad, tsenseeritud, šantažeeritud ja manipuleeritud varjud. Kahe naise vahele lõksu jäänud Dragoş on liiga kangekaelne, et paljastada objektiivset tõde afäärist oma ema ja ujumisõpetaja Harald Sterni vahel, keda kahtlustati valitsusega koostöös. Kinnismõttega paranoiline Dragoş kaevub stsenaariumi nimel sügavale, kuid talumatu info toob kaasa piinlikud süüdistused, alandavad kahtlused, maetud valu ja haavavad paljastused, mille eest hoolitsev ema teda alati kaitsta püüdis.
Varem Berliini, Locarno ja Thessaloniki festivalidel suurelt võitnud Călin Peter Netzer („Lapse poos“, „Ana, Mon Amour“) astub Hitchcocki kombel ka ise kaks korda ekraanile ja muutub äärmiselt isiklikuks, selles mitmekihilises jagatud ekraaniga uurivas draamas, mis põhineb osaliselt tema perekonna emigreerumisel Lääne-Saksamaale 1983. aastal ja on põnevalt kahe käsikaameraga üles võetud.
Edvinas Pukšta
Călin Peter Netzer (1975) on õppinud filmilavastamist Bukaresti Teatri- ja Filmiakadeemias ja on kaasaegse Rumeenia filmi üks olulisemaid autoreid. Tema esimene täispikk film „Maria“ (2003) pälvis rahvusvahelisel Locarno filmifestivalil žürii peapreemia ning parima mees- ja naisnäitleja auhinna. Tema teine film „Medal of Honor“ (2009) linastus enam kui 30 festivalil üle maailma ja pälvis auhindu Thessalonikis, Torinos, Miamis, Zagrebis jt. festivalidel. Tema kolmas film „Lapse poos“, mis linastus ka 2013. aastal PÖFFil, võitis Berliini filmifestivalil parima filmi peapreemia ja oli esimene Rumeenia film, mis taolise teetähiseni jõudis. Netzeri filmid on olnud ühtviisi edukad Rumeenia kinodes, aga ka piiri taga, kus neid on müüdud enam kui 25 erinevasse riiki.
Filmograafia:
Maria (2003), Medalia de onoare (Medal of Honor, 2009), Pozitia copilului (Lapse poos, PÖFF 2013), Ana, mon amour (2017), Familiar (2023)
Grand prix parimale filmile, stipendium 20 000 eurot Tallinna linnalt, Auhind parimale režissöörile, stipendium 5000€ Alexelalt
