Patukahetsus
Türanne sigib aina juurde – ainuüksi sellepärast pole „Patukahetsus” oma aktuaalsust kaotanud.
Gruusia väikelinna pea Varlam ei saa hauas rahu – keegi kaevab tema laiba järjekindlalt välja. Kui süüdlane tabatakse, väidab too, et Varlami naeratava maski taga oli peidus türann, kes on süüdi paljude inimeste kannatustes ja väärib põlgust.
Film valmis 1984. aastal, kuid keelati ja jõudis ekraanile alles kolm aastat hiljem, kui perestroika oli juba alanud – tõelise sensatsioonina, nagu ajakirjandus toona kuulutas. Satiiriline mõistulugu isikukultusest, võimukandja vastutusest oma kaasaegsete ja tulevaste põlvkondade ees on täis fantastilisi nägemusi ja poeetilisi metafoore – kõlab ka Arvo Pärdi muusika – ja seda võib pidada filmiajaloo üheks kõige olulisemaks türanniat käsitlevaks linateoseks.
Tengiz Abuladze sünnist möödub tänavu 100, surmast 30 ja „Patukahetsuse” valmimisest 40 aastat.
Tiit Tuumalu
Tengiz Abuladze (1924–1994) õppis teatrirežiid Rusthaveli teatris Tbilisis ja filmirežiid VGIKis, mille lõpetas 1953. aastal. Kohe pärast kooli lõpetamist asus ta tööle Gruusia filmistuudios, kus hakkas lavastama nii dokumentaal kui ka mängufilme. Tema läänes tuntuimad filmid on „Vedreba“ (1967), „Soovide puu“ (1977) ja „Patukahetsus“ (1984), millest sai nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal glasnostiaegne kultusfilm.
Skhvisi shvilebi (Somebody Else's Children, 1958), Me, bebia, Iliko da Ilarioni (Me, Grandma, Iliko and Ilarion, 1962), Vedreba (1967), Samkauli satrposatvis (1971), Natvris khe (Soovide puu, 1977, PÖFF 2015), Monanieba (Patukahetsus, 1984, PÖFF 2015)