Filmi „Patsient#1“ režissöör Rezo Gigineišvili on sündinud Gruusias. Lapseeas läks perekond elama Moskvasse. Pärast filmikooli lõpetamist kujunes temast äriliselt edukas filmitegija Venemaal. Autori rahvusvaheline tuntus saabus aga Gruusia filmiga „Pantvangid“ (2017), kus ta kaugenes meelelahutuslikust kinost hoopis tõsise draama juurde.

Medõde Saša töötab nõukogude impeeriumi valitsuse kliinikus. Ta määratakse personali koosseisu, kes peab hoolitsema lootusetult haige partei peasekretäri eest. Patsient on ammu kaotanud reaalsustaju. Seda mitte ainult haiguse tõttu, vaid eelkõige seepärast, et ta on olnud kaua riigi ladvikus. Vanal mehel on illusioon, et tema haldab võimu. Tegelikult on ta aga juba ammu marionett inertsist toimivas süsteemis.

Gigineišvili uus film on samuti toodetud Gruusias. Selle filmiga näitab 41-aastane režissöör lõplikult oma küpsust mõtestada ka praegusel hetkel ühiskonnas toimuvat, lahata võimu groteskseid ilminguid. See tuleb eriti esile autori lähenemises eaka patsiendi isikule. Situatsioon on naeruväärselt jabur ja samas absurdselt nukker. Gigineišvili on olnud isikliku eluga pidevalt Venemaa seltskonnakroonika kõrgendatud tähelepanu all. Kui seda filmi aga selles riigis imekombel näidataks, siis kindlasti muutuks ka kuvand. Tegemist on tähelepanu vääriva autoriga, kellel on midagi öelda – rääkides minevikust, saame mõelda olevikule.

Mihkel Möölman