„Surm… – see on nagu mõnusale puhkusele minek, ilma et peaks muretsema asjade pakkimise pärast.”

Mõttetera kuulub Simoni 83-aastasele onule Davidile, kes puistab neid nagu varrukast. Ühel öösel helistab ta vennapojale ja teatab, et hakkab surema. Kui Simon Indiast kohale jõuab, tervitab teda muretu onu, kes ei mõtlegi lahkuda – vastupidi, elu põleb temas ereda leegiga. Endise näitlejana võtab ta seda kui näitelava, mille juurde peavad kuuluma publik ja aplaus – neid pole sellises vanuses aga kunagi piisavalt.

Nii algab viis aastat kestev eluetendus, mis meenutab „Kuningas Leari” – Davidi lemmiknäitemängu. Meie ees on erakordselt liigutav lugu vananemisest, üksindusest ja tähelepanuvajadusest – kord ülemeelikult naljakas, kord südantlõhestavalt kurb.

Mehest, kes on suurem kõigist saatuselöökidest ja kelle elurõõm nakatab.

Tiit Tuumalu