Paisà
Kes kõik pole seda neorealistlikku filmi imetlenud – Scorsesest sai tänu sellele koguni filmitegija.
Itaalia, sõja lõpp. Liitlaste väed liiguvad sakslasi välja tõrjudes lõunast põhja. Kuue eraldiseisva, peamiselt kultuurilisel või keelelisel arusaamatusel põhineva loo kaudu maalib Roberto Rossellini dokumentaalfilmi esteetikat kasutades kroonikaliku pildi sõja julmusest ja eneseohverduse hinnast – nii vabastajate kui vabastatavate perspektiivist.
Tegu on ühe olulisema sõjafilmiga, mille väärtus on aja jooksul aina kasvanud. Seda näitab ka mõjukas kõigi aegade parimate filmide edetabel, mida paneb iga kümne aasta tagant kokku Briti filmiinstituudi ajakiri Sight & Sound – 1946. aastal valminud „Paisà” on selles esindatud esimest korda.
Koos filmidega „Rooma – lahtine linn” ja „Saksamaa aastal null” kuulub „Paisà” Rossellini sõjatriloogiasse, mis jõuab esimest korda tervikuna Eesti vaataja ette.
Tiit Tuumalu
Roberto Rossellini (1906–1977) oli üks tuntumaid teise maailmasõja järgseid Itaalia filmirežissööre. Tema filmid „Rooma, avatud linn“ (1945) ja „Paisà“ (1946) koondasid rahvusvahelise tähelepanu Itaalia neorealistlikule filmistiilile. Rossellini realistlik stiil mõjutas tugevalt ka 1950. aastatel esile kerkinud režissööri Federico Fellini loomingut. Tema filmid on samuti mõjutanud tugevalt Prantsuse uue laine filme 1950.–60. aastatel, samuti paljusid Ameerika filmirežissööre, sealhulgas Martin Scorseset.
L'uomo dalla croce (1943), Roma città aperta (1945), Paisà (1946), Germania anno zero (1948), Francesco, giullare di Dio (1950), Europa '51 (1952), Viaggio in Italia (1954), Viva l'Italia (1961), Il messia (1975)