Olen veel siin
Viie lapse ema Eunice Paiva on sunnitud elu muutma, kui ta pere langeb valitsuse vägivaldse rünnaku ohvriks.
Rio de Janeiro 1970. aastate algul. Brasiilia seisab silmitsi sõjaväelise diktatuuri haarde tugevnemisega. Paivase perekonnas on isa Rubens, ema Eunice ja nende viis last. Nad elavad rannas üürimajas, mille uksed on sõpradele alati avatud. Riigis valitseva rõhumise vastu võitleb pere huumorimeele ja üksteise armastamisega. Ühel päeval aga langevad nad vägivaldse rünnaku ohvriks. Eunice on seetõttu sunnitud otsast alustama ja peab endale ning oma lastele uue tuleviku looma.
Marcelo Rubens Paiva memuaaridel põhinev liigutav lugu aitab tutvustada olulist osa Brasiilia varjatud ajaloost. Brasiilia esitas filmi kandideerima Oscarile parima rahvusvahelise filmi kategoorias.
Walter Salles (1956) on Rio de Janeiros sündinud ning Californias filmikunsti õppinud Brasiilia filmirežissöör. Ta esimene märkimisväärne film „Foreign Land” valmis 1995. aastal ja valiti üle 40 filmifestivali programmi. Rohkesti tähelepanu pälvis ka film „Central Station" (1998), mis sai kaks Oscari nominatsiooni, võitis parima mitteingliskeelse filmi Kuldgloobuse ning Berliini Kuldkaru. Sallesi esimene hispaaniakeelne ning rahvusvaheliselt edukaim film „Mootorratta päevikud” (2004) kõneles noorest Che Guevarast. Film kandideeris kahele Oscarile, võitis ühe BAFTA ja sai kinohitiks nii Ladina-Ameerikas kui ka Euroopas. Daniela Thomasega koos kirjutatud ning lavastatud „Linha de Passe” (2008) tõi filmi peaosalisele Sandra Corvelonile Cannes’i filmifestivalil parima näitlejanna Kuldse Palmioksa.
A Grande Arte (1991), Central do Brasil (1998), Abril Despedaçado (Behind the Sun, 2001, co-dir), Diarios de motocicleta (Mootorrattapäevikud, 2004), Linha de Passe (2008, co-dir), On the Road (Teel, 2012), Jia Zhang-ke, um Homem de Fenyang (2014, doc), Ainda Estou Aqui (I'm Still Here, 2024)