Ocaña, katkendlik portree
Ocaña kehastab peatamatut vabaduse, rõõmu ja värvide lainet, mis pärast diktaatori surma Kataloonia ühiskonda raputas.
Ocaña oli Andaluusia päritolu maalikunstnik, kes leidis Barcelonas kunstilise vabaduse, millest tal Lõuna-Hispaanias puudu jäi. Provokatiivse, siira, pidurdamatu ja karismaatilise mehe värvikate ja veidrate performance’ite mänguplatsiks said La Rambla ja Plaza Real. Ta kunstis väljendus nii sellele ajale kui ka sellele linnale omane.
Ventura Pons oli filmitegija, keda tunnustati viljaka karjääri jooksul festivalidel üle kogu maailma. Samuti on ta looming LGBTQ+ filmikogukonna jaoks oluline teetähis. Just sellest dokumentaalfilmist sai kõik alguse. Ta suudab olla nii avatud ja läbipaistev, ent samas nähtamatu, et filmist saab midagi enamat kui dokumentaalfilm. Ajalooline hetk, mil kõik oli veel ees ja kõik oli võimalik.
Kui tahate teada, milline oli Barcelona varem, siis vaadake seda (väga kaasaegset) klassikat. Vabaduse tuuled jõudsid kõikjale, kui diktaatori surm avas aknad ning vabadus vallutas tänavad, ajud (ja kehad), kui tähistati puhast rõõmu ja elu. Kõik seda kehastas Ocaña, kes avas oma kodu, elu, hinge ja südame filmitegijale ja publikule.
Javier Garcia Puerto
Ventura Pons (1945-2024) oli katalaani stsenarist, filmi- ja teatrilavastaja ning produtsent, kes oli tuntud oma viljaka karjääri poolest. Ta sündis Barcelonas ja alustas oma kunstilist teekonda 1960. aastatel, kui ta veetis pikemaid perioode Londonis. 1978. aastal tegi ta filmidebüüdi dokumentaalfilmiga „Ocaña, katkendlik portree“, mis esilinastus Cannes’i filmifestivalil. Tema film 1997. aasta film „Actrius“ linastus Stockholmi rahvusvahelisel filmifestivalil. Mängufilm „Anita no pierde el tren“ (2001) pälvis tähelepanu mitmetel filmifestivalidel. „Food of Love“ (2002) sai Barcelona filmifestivalil parima muusika auhinna. Karjääri jooksul lavastas Pons 32 täispikka filmi, millest paljud olid katalaani keeles, ja tootis lisaks 30 filmi oma produktsioonifirmaga Els Films de la Rambla, mille ta asutas 1985. aastal. Tema filme näidati regulaarselt prestiižsetel rahvusvahelistel festivalidel, sealhulgas Berlinalel, kus ta osales viis korda järjest ja sai arvukalt tunnustusi. Ta oli Hispaania Filmiakadeemia asepresident ning tema loomingule on pühendatud retrospektiive näiteks Londoni Kaasaegse Kunsti Instituudis ja New Yorgi Lincolni keskuses.
Filmograafia:
(Valik/Selected): Ocaña, retrat intermittent (1978, doc), La rossa del bar (1986), Actrius (1997), Morir (o no) (2000), El gran Gato (2003, doc), Forasters (2008), El virus de la por (2015), Miss Dalí (2018)