„Nad tahtsid mind maha matta, aga ei saanud aru, et ma olen seeme.”

Aastal 1992 rebis Sinéad O’Connor saates „Saturday Night Live” puruks paavst Johannes Paulus II foto, protestides laste kuritarvitamise vastu katoliku kirikus. Oma ajast ees olnud mässumeelne laulik mõisteti hukka ja tema karjäär hakkas minema allamäge, vähemalt peavoolu popmuusika mõttes. (Tema enda arvates hoopis ülesmäge.)

Keskendudes aastatele 1987–1993 – laulja tõusule ja langusele – ja käsitledes tema ikonoklastilisi aktsioone prohvetlike ja julgete kodanikuaktsioonidena, läheneb see film esimest korda Sinéad O’Connori elule ja pärandile tänapäevasest feministlikust vaatenurgast. Ajal, kui tema tähendust ja rolli katoliku kiriku kuritegude avalikustamise, aga ka näiteks abordikeelu tühistamise juures isegi Iirimaal unustama kiputakse, on see erakordselt oluline.

Midagi enamat kui lihtsalt muusika- või eluloofilm.

Tiit Tuumalu