Õnnetuspaik
Jelena kuuleb tundmatult noormehelt Vlatkolt, et tema abikaasaga on juhtunud autoõnnetus. Väidetavalt on mees haiglas ja raskesti vigastatud. Vlatko sõnul ei soovi Jelena mees naist aga näha ja eelistab armukese külastusi. Jelena on šokeeritud ning otsib lohutust nii eksmehelt Ninolt kui ka oma isalt, kunagiselt mõjuvõimsalt poliitikult, kes elab nüüd vanadekodus. Vestlused kahe mehega ajavad Jelena veelgi enam meeleheitele. Samal ajal üritab Vlatko Jelenale läheneda ning mehele järele andmine tõukab teda veelgi suuremasse ahastusse.
„Õnnetuspaik“ on modernistlik psühholoogiline draama, mille režissöör Zvonimir Berković. Tema debüütlühifilm „Minu korter“ (1962) võitis Cannes’is žürii eriauhinna. Tema esimest täispikka mängufilmi „Rondo“ (1966) peetakse Horvaatia autorikino hinnatuimaks filmiks.
Kati Vuks
Zvonimir Berković (1928) suri 2009. aastal. Ta õppis filmirežiid Zagrebi Draamakunstide Akadeemias, pärast seda läks tööle Jadran Filmi ja alates 1957. aastast alustas tööd vabakutselisena. Tema stsenaristi karjäär algas 1950. aastate keskpaigas. Esimene läbilöök toimus Nikola Tanhoferi filmi „H-8“ stsenaariumiga, mille ta kirjutas koos Tomislav Butoraciga. Berković tegi debüüdi lavastajana lühifilmiga „My Apartment“ (1962), mille eest autasustati teda Cannes'i filmifestivali žürii eripreemiaga. 1950.–1960. aastatel kirjutas ta rohkelt teatri- ja muusikaarvustusi erinevatele väljaannetele. Esimene täispikk filmilavastus „Rondo“ (1966) sai parima stsenaariumi auhinna (Golden Arena) kodumaisel Pula filmifestivalil ning seda peetakse üheks 1960. aastate silmapaistvamaks autoritööks Horvaatia kinos. Tema „Õnnetuspaik“ (1971) esindab modernistliku psühholoogilise draama žanrit.
Filmograafia:
valik/selected: Rondo (1966), Putovanje na mjesto nesreće (The Scene of the Crash, 1971), Ljubavna pisma s predumišljajem (Love Letters with Intent, 1985), Kontesa Dora (Countess Dora, 1993)