„Ristiisa“, „Romeo ja Julia“, „8½“ – aegumatu muusika.

Ta kirjutas kolm aastakümmet muusikat Federico Fellini filmidele, lõi Luchino Visconti „Leopardile“ tervikliku sümfoonia ning Franco Zeffirelli „Romeo ja Juliale“ ja Francis Ford Coppola „Ristiisale“ ajatud armastusmeloodiad. „Ristiisa II“ eest pälvis ta ka Oscari. Sõjajärgse Itaalia taassünni ja enda parimatel aastatel kirjutas ta sisuliselt sümfoonia tervele rahvale. Ühel hetkel oli tema muusika itaallaste identiteedi lahutamatu osa. See on üks ja ainus Nino Rota.

Maestrol oli aga ka teine elu. Kolmkümmend aastat juhtis ta Bari konservatooriumi, kirjutas lakkamatult muusikat ja pidi taluma nii klassikalise kui ka avangardse eliidi pilkamist filmimuusika karjääri tõttu, mis polevat õigele muusikule sobiv. Luca Guadagnino kauaaegne monteerija Walter Fasano on ehitanud talle isikliku monumendi. Filmile annab hääle Sting, Rotast räägivad Alexandre Desplat ja Park Chan-wook ning olnud aegu mõtestab ja avab tema tütar.

Filmis lastakse kõneleda muusikal ja maestrol endal. Need on ajatud viisid, mida terve maailm on kuulnud ja mille sügavus ning tundlikkus mõjuvad hingele kui magusnukker palsam, millest ei saa kunagi küllalt.

Mikk Granström