Hunter (Haley Bennett) elab ruumikas, modernses kodus, mille akendest välja vaadates näeb vaid silmapiirini ulatuvat metsa. Isolatsioonis oleva naise ülesanne on kodu korras hoida ja päevad otsa tööl oleva mehe jaoks valmistada vajalikud toidukorrad. Naine, kes pärineb ise kehvast kodust, on abiellunud ülirikaste perre, aga üsna pea aru saanud, et selleks, et kellegi mantlipärija abikaasa olla, on sellistes peredes olemas naiste jaoks omad reeglid. Ja Hunteri sees ärkab see miski, mis tahab oma pead tõsta ja mitte alluda.

Ühel päeval lugedes raamatut spontaansusest, paneb Hunter marmorist kuuli enda suhu ja laseb sellel rahulikult suus ringi käia ja siis neelab selle aeglaselt alla. Hunter avastab enda heameeleks, vaataja piinaks ja kogu pere õuduseks, et väikeste teravate objektide neelamine pakub talle naudingut ja lubab talle midagi, mida ta pole ehk kunagi olnudki - kontrolli.

Ülivinge helidisainiga ja psühholoogililiselt kaasahaarav film on oma keskmesse võtnud toitumihäire “pica” ja pugenud selle kontseptsiooniga loojutustamise kohapealt eriti ägedatesse kohtadesse. Lavastaja Carlo Mirabella-Davise esimene täispikk film ei tundu ka kogenud vaatajale esimese filmina – suursugune kaameratöö ja kavalalt planeeritud filmi kujundus toovad esile selle filmi kontekstis põhjuse kasutada palju vaieldud terminit “elevated genre film” ehk rohkem kui “tavaline õudukas”. Võiks lausa öelda, et stiilne õudusfilm, mis töötab seespidiselt, otsides vastust küsimusele, et kuidas ühendada oma tahe ja keha?

Üks möödunud aasta HÕFFi veebifestivali vaadatuimaid filme

Maria Reinup