Näitlejana juba noores eas tuule tiibadesse saanud Sarah Polley on viimaste aastate jooksul korduvalt ja ilmekalt tõestanud, et tegu on unikaalset silma omava kindlakäelise lavastajaga, kes samas on võimeline käsitlema mistahes rasket teemat peenetundeliselt ja suure empaatiavõimega. Ilmselt ei möödunud aastatetagune #MeToo liikumine filmitegijast omapoolset jälge jätmata ning linateoses „Naised räägivad“ annab Polley hääle naistele, kelle hääl ei ole siiani jõudnud väga palju kaugemale nende endi kitsast maailmast.

Siiani oma suletud kogukondades ja vanade tavade järgi elavate mennoniitide naisliikmed on pikkade aastate vältel olnud süsteemse, lausa epideemilise vääritikohtlemise ohvrid. See kõik on tõsiasjaks nende eludes, väljapääsu sellest ei tundu olevat, selg paistab olevat surutud lootusetult vastu seina. Kuid see, mis vastab tõele seoses kaameli selja ja liigse õlekõrrega, näib kehtivat ka selles kogukonnas, kus grupile naistele hakkab üha enam tunduma, et kauem see nii kesta ei saa. Ühel päeval kogunetakse heinaküüni, et arutada, kas nad a) ei tee midagi, b) jäävad ja hakkavad võitlema või c) lahkuvad...

Viimane variant pole just kergete killast, kui sind on terve elu kasvatatud teadmises, et igasugune oma mehele vastuhakk sulgeb tee taevariiki... Kas tõde on tugevam kui nende kogukonnas kehtestatud (rusika)reeglid? Sellised esmaklassilised näitlejad nagu Rooney Mara, Claire Foy, Frances McDormand, Jessie Buckley, Judith Ivey ja Ben Wishaw korraldavad kinoekraanil tulevärgi, mida Polley oma kindla lavastajakäega oskuslikult õigesse suunda juhib.

Timo Diener