Kui palju unustamatuid hetki pimedas kinosaalis on meile pakkunud filmistuudio Miramax ning selle kauaaegne juhtfiguur Harvey Weinstein? Ilmselt rohkem, kui hetkel PÖFFi paljude filmide seast kinopärleid otsivad filmisõbrad meenutadagi suudavad. Mõni aasta tagasi hakkas aga päevavalgele triivima lugematul hulgal lugusid sellest, kuidas hoopis teistlaadi unustamatuid hetki suutis Weinstein aastate jooksul pakkuda sadadele naistele, kinosaali asemel toimumispaigaks peaasjalikult filmimoguli hotellisviit...

See on lugu filmimaailma suurkuju languse algusest, peategelasteks kaks New York Timesi ajakirjanikku, Jodi Kantor (Zoe Kazan) ja Megan Twohey (Carey Mulligan), kes olid aastaid oma tööandja leheveergudel kajastanud ahistamisi ja tagakiusamisi tööpostil ning kes ei peljanud nende juhtumite taga olnud võimukate meeste tiibu kärpida ning neid vastu nende tahtmist avalikkuse tähelepanu alla kiskuda.

Harvey Weinsteini juhtumiga tegelema asudes tuligi kahel südikal naisel leida kogu selles tõendite hunnikus leida kuldne kesktee ja tasakaal. Kuigi hiireklikke oleks ilmselt rohkem kogunud lugu, kus oleks keskendutud Weinsteini poolt ahistatud kuulsatele näitlejatele, oleks taoline lähenemine marginaliseerinud kõiki neid kümneid ja veel kord kümneid filmimeka reatöötajaid, kes olid omal ajal üksnes armetu hüvitise eest vaikima sunnitud. Peenetundeliselt tehtud linalugu ei ürita rahuldada meie kollektiivset sensatsioonihimu, selle asemel näidatakse meile, milliste hiiglaslike heinakuhjade alt ja vahelt kaks ristisõdijat vajalikud niidiotsad leidsid ja ühtseks looks punusid. Film on samasugune kummardus uurivale ajakirjandusele. nagu seda oli ka aastatetagune parima filmi Oscari laureaat „Päevavalgele“.

Timo Diener