Naerata ometi
Tundliku teismelise ellujäämiskursus hilisnõukogude ühiskonna kodutustunnet peegeldavas lastekodus.
Vanemliku hooleta jäänud teismeline Mari satub lastekodusse, mille lohutu keskkond meenutab pigem vanglat. Tundliku ja introvertse tüdruku pea fataalseks osutuvas olelusvõitluses põimuvad valu ja pisarad esimeste armumiste mõrumagusate hetkedega, taustaks saatusekaaslaste isemoodi okkalised eluteed.
Eesti filmi grand lady Leida Laiuse eelviimane ekraanitöö ja kaaslavastaja Arvo Iho režiidebüüt mängufilmis kasutab lastekodu vaenulikku mikrokosmost hilisnõukogude ühiskonna võrdkujuna, kritiseerides selle toimeloogikat ja kõikehõlmavat võõrdumistunnet.
„Naerata ometi“ pälvis preemiaid mitmetel rahvusvahelistel festivalidel, nagu Berlinale (1987, UNISEFi preemia) ja Créteil’ Festival International de Films de Femmes (1990, Prix Graine de Cinéphage). Film digiteeriti 6K resolutsioonis Rahvusarhiivis ja restaureeriti 4K resolutsioonis Locomotive Classicsi poolt 2024. aastal.
Eva Näripea
Leida Laius (1923–1996) omandas režissöörikutse Moskva Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis. Laius on Eesti filmiloo üks väljapaistvamaid lavastajaid, kelle tugevatele naiskarakteritele, keerulistele abielusuhetele ja emadusega seotud katsumustele keskendunud looming moodustab unikaalse ja värske kunstilise käekirjaga terviku.
Libahunt (1968), Ukuaru (1973), Naerata ometi (1985), Varastatud kohtumine (1988)
Arvo Iho (1949) lõpetas Moskva Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi operaatorina, tegutseb ka filmirežissööri ja fotograafina. 1992. aastal asutas Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli ning koolitab praeguseni Tallinna Ülikoolis filmierialade tudengeid. Iho looming on pälvinud laialdast rahvusvahelist tunnustust.
Karikakramäng (1977, co-dir), Naerata ometi (1985, co-dir), Vaatleja (1987), Karu süda (PÖFF 2001)