Mässaja
Katkine süsteem kuulutas ta katkiseks.
Teismeline Vilma leiab lohutust räppmuusikast ja riimimisest. Pärast isa hiljutist surma on ta emotsionaalses virvarris, kus äng ja trots kõige ümbritseva vastu juhivad iga tema mõtet ja sammu. Väljakutsuva käitumise tõttu otsustatakse ta lõpuks paigutada range režiimiga noortekodusse. Sealne autoritaarne, vanglat meenutav keskkond viib aruka ja tugeva õiglustundega Vilma veelgi sügavamasse ahastusse. Ta kohtab katkise hingega noori, kellega keegi ei püüagi luua tõelist kontakti ega mõistmist saavutada. Allasurutud tunded, viha ja hirm muudavad kogu paiga ülimalt plahvatusohtlikuks ja järeleandmatu Vilma osutub just selleks sütikuks, mis kogu süsteemi murdepunktini viib.
Visa Koiso-Kanttila (1970) on auhinnatud dokumentaalfilmide ja mängufilmide režissöör, kelle mitmed dokumentaalfilmid nagu „Isalt pojale” (2004) ja „Mehe portree” (2010) on pälvinud rahvusvahelise tunnustuse. Tema filmid käsitlevad julgelt poiste kasvatamise, pereliikmete ja põlvkondade vaheliste suhete ning sotsiaalselt tõrjutud noorte teemasid. Lisaks režissööritööle on Koiso-Kanttila töötanud ka dramaturgi, operaatori ja produtsendina kõigis oma partneri Iiris Härmä auhinnatud dokumentaalfilmides. „Mässaja” on Koiso-Kanttila teine täispikk mängufilm.
Just Filmi esitleja
