See ei ole hällist hauani dokumentaalfilm kõigi aegade ühest suurimast popikoonist David Bowiest. Neid on BBC vorpinud aastate jooksul ennastunustavalt ja need kujutavad endast staari Wikipedia- lehekülge arhiivikaadrite ja rääkivate peade taustal.

Kurt Cobaini lühikesest elust rääkinud innovaatilise dokfilmi „Montage of Heck“ tegija Brett Morgen pole ilmselgelt mees, kes huvituks persoonifilmide senistest konventsioonidest. Seetõttu ei saa me ilmselt ka öelda, et „Moonage Daydream“ kujutab endast dokumentaalfilmi. Vähemasti mitte traditsioonilist.

Meie ees rullub lahti otsekui kinematograafiline kaleidoskoop David Bowie etteastetest eri aastakümnete jooksul, taustal kõlamas väljavõtted Bowie usutlustest, mis ei kõlagi nagu intervjuud, vaid pigem nagu keskmisest sügavamad sisekaemused, tuues vaatajani Bowie erinevad persoonid – muusik, kunstnik, näitleja, maailmarändur. Tulemuseks film, mis on visuaalselt sama innovaatiline ning müstiline kui selle linaloo keskne tegelane. Ja kui see sisukirjeldus on pannud mõned melomaanid kahtlema, kas Bowie avab selles filmis suu üksnes intervjuudeks või laseb oma häälel ka kontserdilaval kõlada, siis vastus viimasele lauseosale on veenev „jah“, sest vaataja ette tulevad mehe mitmed ikoonilised etteasted, mille kestel kõlavad saalis tema mitte vähem ikoonilised laulud.

Timo Diener